Aya Tekla kirik – maa-alune pühapaik Silifke lähedal Mersinis

Mersin VaatamisväärsusedAya Tekla kirik – maa-alune pühapaik Silifke lähedal Mersinis

Aya Tekla kirik – Kiliikia esimese kristliku märtrite maa-alune pühapaik

Nelja kilomeetri kaugusel Silifkest lõuna poole, Meremliku mäel („Neitsi Maarjale kuuluv”), peitub üks Vahemere piirkonna kõige ebatavalisemaid varakristlikke palverännakukomplekse. Legendi järgi veetis siin koopas oma elu viimased aastad ja maeti maha püha Tekla – kristliku kiriku esimene naismärter, apostel Pauluse jünger. Aya Tekla kirik (Aya Tekla Kilisesi) ei ole lihtsalt varemed, vaid koht, mida palverändurid on külastanud alates IV sajandist: siia tuli 384. aastal kuulus rändur Egeria, siin palvetas Gregorius Nazianzenus. Aya Tekla kirik andis nime kogu hoonete kompleksile: maa-alune koobaskirik, suur basiilika, kuppelkirik, saunad, veereservuaarid – kõik see tekkis üheainsa koopa ümber, kus legendi järgi püha naine kadus.

Ajalugu ja päritolu Aya Tekla kirik

Tekla (Θέκλα) on tegelane 2. sajandi apokrüüfist „Pauli ja Tekla tegudest“ (Acta Pauli et Theclae). Legendi järgi oli ta noor neiu Ikonia linnast (tänapäeva Konya), kes kuulis apostel Pauluse jutlust ja sai tema järgijaks. Loobudes perekonna poolt talle määratud abielust, kannatas Tekla mitmeid hukkamiskatseid – teda visati tulele ja metsalistele söömiseks, kuid ta jäi imekombel ellu. Pärast rännakuid asus Tekla elama Selevkia (Silifke) lähedusse ja veetis seal oma viimased aastad mäe peal asuvas koopas. Türgi Vikipeedia andmetel avanes maa, kui teda järjekordselt rünnati, ja neelas ta endasse: ta „läks sõna otseses mõttes maa alla”.

Kuni aastani 312 oli koobas Rooma võimude poolt taga kiusatud kristlaste salajane palvekoht. Pärast 313. aasta Milano edikti, mis legaliseeris kristluse, õitses Tekla kultus avalikult. Aastal 374 külastas seda paika Gregorius Nazianzenus. Aastal 384 tuli siia Egeria – palverändur, kes jättis maha oma reisi üksikasjaliku kirjelduse („Itinerarium Egeriae”). Ta kirjutas, et Tekla martüüriumi ümber asus palju mees- ja naiskloostri kambreid ning martüürium ise asus müüriga ümbritsetud kiriku sees.

Aastatel 460–470 ehitati Zenon Isaurose (valitses aastatel 474–491) korraldusel mäe tippu Tekla suur basiilika – kolmekorruseline, oma aja suurim Kilikias. Osa kompleksile kuuluvatest muudest ehitistest – kuppelkirik, saunad, veereservuaarid – omistatakse samuti Zenonile või tema ajastule. Saksa arhitektuuriajaloolane Josef Stschigowski kirjutas 1903. aastal kuulsaks saanud lause: „Meriamlik muss ausgegraben werden” („Meriamlik tuleb välja kaevata”). Seda lauset tsiteeritakse teaduskirjanduses siiani. Saksa uurijad Ernst Herzfeld ja Samuel Guier viisid läbi kolme nädala kestnud osalised väljakaevamised, mis võimaldasid taastada peamiste hoonete plaanid. Täna teostab pinnauuringuid arhitektuuriajaloolane Metin Ahunbay.

Arhitektuur ja vaatamisväärsused

Meryemliki kompleks hõlmab mitut eraldi objekti, mis on laiali mäenõlvadel. Kõik need on ühel või teisel moel seotud püha Tekla kultusega.

Maa-alune koobaskirik (Yeraltı Kilisesi)

See on peamine vaatamisväärsus külastajatele. Koobas, mis legendi järgi oli Tekla viimane varjupaik ja haud, muudeti varakristliku ajaloo mingil hetkel kirikuks. Tänapäeval on see varustatud elektrivalgustuse ja trepiga, mis viib alla. Sees on säilinud kiviseinte ja võlvkaare fragmendid. Koopas ja sellest põhja pool on osaliselt säilinud vanad veepaagid – uurijate oletuste kohaselt varustasid need palverändureid tervendava veega.

Tekla suur basiilika

Künka tipus seisavad 5. sajandi kolmekorruselise basiilika varemed – oma aja suurim kirik Kilikias. Kogu hoonest on säilinud vaid osa apsiidist – idasein, mille ots on suunatud taeva poole. Just seda osa pildistatakse tavaliselt sinise Vahemere horisondi taustal. Basiilika algset suurust saab aimata, kui ümber vundamendi ringi käia: hoone oli hiiglaslik.

„Kupolkirik”

Kompleksi eraldi vaieldav objekt on niinimetatud „kuplikirik”. Tänapäevaste uuringute kohaselt ei olnud sellel kuplit: oletatavasti oli kiriku kesklööv staatilistel kaalutlustel kaetud koonilise puidust telgiga. Hoone on orienteeritud elliptilise atriumi kaudu; atriumist viib tribeelon (kolmeavaga värav) siseruumi. Hoone idaosas, kus reljeef langeb allapoole, on apsiidi ja pastoporiumide all rajatud keldrid varikambritega.

Põhjakirik

Esimene kirik, mida Silifkest tulnud reisija näeb, on Põhja-kirik. See ehitati aastatel 460–470 – kolmekäiguline, kuid vähe uuritud: allikates pole selle kohta peaaegu mingit teavet.

Tsisternid ja saunad

Kompleksi erinevates osades on leitud jälgi kuni kümnest tsisternist. Osa neist on ehitatud tellistest – Kilikias ebatüüpiline materjal, mis viitab hilisantiikse palverännakukeskuse erilistele ehitustraditsioonidele. Uurijate versiooni kohaselt hoiti neis tsisternides palverändurite jaoks „ravivat” vett. Osaliselt veel maa all peituv saun asub tsisternide ja „kuplikiriku” vahel – ilmselt tegid palverändurid siin rituaalse pesemise enne koopa külastamist.

Huvitavad faktid ja legendid

  • Egeria – 4. sajandi palverändur, kelle „Palveränduri päevik” peetakse üheks varakristliku geograafia olulisemaks dokumendiks – külastas Teklat 384. aastal. Tema kirjeldus munkade kambritest ja martüüriumist on ainus eluajal antud tunnistus selle aja kompleksi välimuse kohta.
  • Legendi järgi lõhkes maa Tekla viimase atentaadi ajal lahti ja neelas ta endasse – just seetõttu peetakse koobast nii tema varjupaigaks kui ka hauaks. See „maasse kadumise“ motiiv on iseloomulik varakristlike märtrite agiograafiale.
  • 1903. aastal kirjutas Josef Stszigowski: „Meriamlik muss ausgegraben werden” („Meriamlik tuleb välja kaevata”). Rohkem kui 120 aastat hiljem ei ole süstemaatilisi väljakaevamisi ikka veel läbi viidud – Meriamliku mägi ootab endiselt oma aega.
  • Künka nimi „Meremlik“ – „Neitsi Maarjale kuuluv“ – ilmus ilmselt juba kristlikul ajastul ja näitab, kuidas Tekla kultus ühines hilisema Jumalaema austamisega: kaks varakristliku kiriku naiskuju kohtusid ühes kohanimes.
  • Zenoni basiilika ei olnud lihtsalt kirik, vaid ka poliitiline žest: Zenon Isaurialane oli pärit Isauriast – Kiliikia mägisest piirkonnast Meryemliku lähedal. Ehitusega piirkonna suurimat kirikut Tekla kultuse kohale ülistab ta üheaegselt oma kodumaad ja demonstreerib keiserlikku vagadust.

Kuidas sinna pääseda

Aya Tekla kirik asub 4 km Silifkest lõuna pool Mersin provintsis. Koordinaadid: 36°21′47″ N, 33°55′51″ E. Maanteelt D400 (Mersin–Silifke) tuleb pöörata 1 km asfalteeritud teele; samuti on olemas tee Silifke poolt maanteelt D715.

Lähim lennujaam on Adana Şakirpaşa (ADA), umbes 120 km ida pool. Adanast Silifkesse sõidavad bussid (umbes 1,5–2 tundi); Mersinist Silifkesse sõidavad bussid umbes 1 tund. Silifkest kompleksini on mugavam sõita taksoga (umbes 5–7 minutit). Isikliku autoga – mööda D400 Silifke suunas, seejärel järgige viitu „Aya Tekla”. Kompleksi haldab kultuuri- ja turismiministeerium; sissepääs on tasuline.

Nõuanded reisijale

Arvestage kompleksiga 2–3 tundi: koobaskirik, basiilika varemed ja jalutuskäik mäel võtavad aega. Võtke kaasa taskulamp – koobas on küll valgustatud, kuid alumisi nišše on ilma lisavalgusallikata raske näha. Jalatsitel peab olema libisemiskindel tald: koopasse laskumine toimub treppidel ja mäe kiviteed on vihma korral libedad.

Parim aeg on kevad (aprill–mai) ja sügis (oktoober–november). Suvel on avatud varemete juures palav; koopas on aga alati jahe – võtke kaasa kerge jope. Tulge hommikul: Aya Teklas pole rahvahulki, kuid varahommikul on alati vaiksem ja valgus on fotode tegemiseks parem.

Kombineerige külastus teiste Silifke ja selle ümbruse vaatamisväärsustega: Silifke kindlus (Silifke Kalesi), Silifke muuseum antiikleidega, Tashu juurde kuuluv amforamuuseum ja marsruut Küprosele. Neile, kes huvituvad varakristlusest, võib Aya Tekla külastuse ühendada Tarsuse Aya Tekla basiilika ja Adana katakombide külastamisega – ühe marsruudi raames apostel Pauluse jälgedes. Pidage meeles: Aya Tekla kirik on üks vanimaid kristliku maailma palverännakukeskusi Türgi territooriumil, ja isegi kui te ei ole usklik, sunnib selle paiga atmosfäär teid aeglustuma ja kuulama kahekümne sajandi häält.

Teie mugavus on meile oluline, klõpsake soovitud markeril, et luua marsruut
Kohtumine kasuks minutit enne algust
Eile 17:48

Samuti teemasse

Cyaneae (Kianeia) – Lükia sarkofaagide linn Demre lähedal
Cyaneae (Kianeia) – Lükia sarkofaagide linn Demre lähedal
Eile 17:48
Güvenpark Kızılay's – turvalisuse monument ja Ankara süda
Güvenpark Kızılay's – turvalisuse monument ja Ankara süda
Eile 17:48
Vana mošee (Mersin) – ajalugu ja arhitektuur Eski Cami
Vana mošee (Mersin) – ajalugu ja arhitektuur Eski Cami
Eile 17:48
Bagaran – Armeenia iidne pealinn Karsi provintsis
Bagaran – Armeenia iidne pealinn Karsi provintsis
Eile 17:48
Korduma kippuvad küsimused — Aya Tekla kirik – maa-alune pühapaik Silifke lähedal Mersinis Vastused korduma kippuvatele küsimustele veebisaidi Aya Tekla kirik – maa-alune pühapaik Silifke lähedal Mersinis kohta. Teave teenuse töö, võimaluste ja kasutamise kohta.
Tekla on 2. sajandi apokrüüfse teose „Paavli ja Tekla tegude raamat” tegelane. Legendi järgi oli ta noor neiu Ikonia linnast (tänapäeva Konya), kes kuulis apostel Paavli jutlust, sai tema järgijaks ja loobus talle määratud abielust. Pärast mitmeid imelisi pääsemisi hukkamise eest asus ta elama Selevkia (Silifke) lähedusse ja veetis oma viimased aastad koopas Meryemliku mäel. Legendi järgi, kui tema vastu toimus järjekordne rünnak, avanes maa ja neelas ta endasse – just seetõttu peetakse koopasid nii tema varjupaigaks kui ka hauaks. Tekla austatakse kristliku kiriku esimese naismärtrina.
„Meryemlik“ tähendab türgi keelest tõlgituna „Neitsi Maariale kuuluv“. Nimi tekkis juba kristlikul ajastul ja peegeldab kahe varakristliku naiskuju huvitavat ühinemist: Tekla kultus põimus aja jooksul Jumalaema austamisega ning mõlemad kultused ühinesid ühe kohanimes. See on iseloomulik näide sellest, kuidas varakristlikud palverännakukeskused kogusid endasse mitmeid austamise kihte.
Suur basiilika ehitati aastatel 460–470 keiser Zenon Isauria korraldusel ja oli oma aja suurim kolmekooriline kirik Kilikias. Zeno oli pärit Isauriast – mägisest piirkonnast Meryemliki lähedal –, mistõttu oli basiilika ehitamine Tekla kultuspaiga asemele üheaegselt nii religioosne kui ka poliitiline žest: oma kodumaa ülistamine ja keisri vagaduse demonstreerimine. Tänapäeval on basiilikast säilinud vaid osa apsiidist – idasein, mida tavaliselt pildistatakse Vahemere horisondi taustal.
Koobas on varustatud elektrivalgustusega ja trepiga alla laskumiseks. Sees on säilinud kiviseinte ja võlvkaare osad. Koopa põhja pool on osaliselt säilinud vanad tsisternid, milles teadlaste oletuste kohaselt hoiti palveränduritele mõeldud tervendavat vett. Koopa alumised nišid on isegi elektrivalguses halvasti nähtavad, seetõttu on soovitatav võtta kaasa taskulamp – see võimaldab näha detaile, mis muidu jäävad varju.
Vastupidiselt nimetusele näitavad tänapäevased uuringud, et sellel ehitisel ei olnud kuplit: eeldatavasti oli kirikusaal konstruktsioonilistel kaalutlustel kaetud koonilise puidust katusega. Hoone on suunatud ellipsi kujulise atriumi poole; atriumist viib tribeelon – kolmeavaga värav – siseruumi. Hoone idaosas, apsiidi ja pastoporiumide all, on rajatud keldrid varikambritega. See on üks kompleksi vaieldavamaid arhitektuuriobjekte, mida teadlased siiani uurivad.
Aastal 374 külastas seda kompleksi Gregorius Nazianzenus. Aastal 384 saabus siia palverändur Egeria, kes jättis maha üksikasjaliku kirjelduse teoses „Itinerarium Egeriae“ – ühes varakristliku geograafia olulisimas dokumendis. Ta märkis, et Tekla martüüriumi ümber asusid meeste ja naiste munkakambrid ning martüürium ise asus müüriga ümbritsetud kiriku sees. See on ainus selle aja kohta säilinud kirjeldus kompleksi välimusest.
Meriamliku künkal ei ole kunagi läbi viidud süstemaatilisi ulatuslikke väljakaevamisi. 1903. aastal kirjutas saksa arhitektuuriajaloolane Josef Stschigowski kuulsaks saanud lause: „Meriamlik muss ausgegraben werden“ („Meriamlik tuleb välja kaevata“). Rohkem kui 120 aastat hiljem on tema üleskutse endiselt täitmata. Saksa teadlaste Ernst Herzfeldi ja Samuel Guier'i kolme nädala pikkused osalised väljakaevamised võimaldasid taastada peamiste hoonete plaanid. Täna jätkab pinnaseuuringuid arhitektuuriajaloolane Metin Ahunbay.
Jah, Aya Tekla on üks vanimaid tegutsevaid kristliku maailma palverännakukeskusi Türgi territooriumil. Püha Tekla kummardamine on siin dokumenteeritud alates IV sajandist, st seda paika on austatud katkematult üle kuueteistkümne sajandi. Koobaskirik on külastajatele avatud ja säilitab varakristliku pühapaiga atmosfääri. Koht meelitab ligi nii õigeusklikke kui ka katoliiklikke palverändureid, samuti kõiki, kes huvituvad varakristluse ajaloost.
Jah, kompleks kuulub Türgi kultuuri- ja turismiministeeriumi haldusalasse ning sissepääs on tasuline. Soovitame pileti täpset hinda enne külastust kontrollida ametlikel veebilehtedel või kohapeal, kuna hinnad muutuvad aeg-ajalt. Kui teil on muuseumikaart Müze Kart, tasub see kaasa võtta – see võib anda õiguse tasuta või soodushinnaga sissepääsule.
Seda kompleksi on mugav ühendada Silifke lossi (Silifke Kalesi) ja Silifke muuseumi külastamisega, kus on väljas antiikajast pärit leiud. Silifkest mitte kaugel asuvas Tashujus asub Amfora muuseum. Neile, kes huvituvad varakristlusest ja apostel Pauluse jälgedest, võib marsruuti laiendada Tarsuse Yaya Tekla basiilikani ja Adana katakombideni. Kõik need vaatamisväärsused sobivad ühtsesse Kiliikia marsruuti ja neid on võimalik külastada kahe-kolme päeva jooksul.
Kompleksi objektide säilivus on ebaühtlane. Maa-alune koobaskirik on külastajatele avatud ja varustatud valgustusega. Suurest Zenoni basiilikast on säilinud vaid osa apsiidist – see avaldab sügavat muljet, kuid hoone üldist ulatust tuleb taastada vundamendi äärte järgi. „Kupolkirik” ja Põhjakirik on erinevas seisukorras varemed. Osa ehitistest, sealhulgas saun, on osaliselt veel maa all peidus – just seetõttu on teadlased juba ammu kutsunud üles korraldama põhjalikke väljakaevamisi.
Kasutusjuhend — Aya Tekla kirik – maa-alune pühapaik Silifke lähedal Mersinis Aya Tekla kirik – maa-alune pühapaik Silifke lähedal Mersinis i kasutusjuhend, milles kirjeldatakse põhilisi funktsioone, võimalusi ja kasutamise põhimõtteid.
Lähim suurem lennujaam on Adana Şakirpaşa (ADA), mis asub kompleksist umbes 120 km ida pool. Adanast Silifkesse sõidavad bussid – sõit kestab umbes 1,5–2 tundi. Kui sõidate Mersinist, võtab teekond Silifkesse umbes tunni. Isikliku autoga sõites järgige maanteed D400 (suund Mersin–Silifke), seejärel järgige viitu „Aya Tekla”. Kõige mugavam on lisada Aya Tekla Kiliikia ranniku marsruudile, ühendades selle teiste Silifke vaatamisväärsustega.
Kompleks asub 4 km Silifke kesklinnast lõuna pool. Maanteelt D400 tuleb pöörata kõrvale ja sõita umbes 1 km mööda asfalteeritud teed; samuti on juurdepääs Silifke poolt maanteelt D715. Kõige mugavam on sõita taksoga bussijaamast või Silifke kesklinnast – sõit kestab umbes 5–7 minutit ja on odav. Kompleksini ei sõida ühistransport, seega on takso või isiklik auto parim valik.
Ostke pilet sissepääsu juures – kompleksi haldab Türgi kultuuri- ja turismiministeerium. Kandke libisemiskindlate talladega jalatseid: koopasse laskumine toimub treppide kaudu ning mäe kivised rajad muutuvad niiske ilmaga libedaks. Võtke kaasa taskulamp – hoolimata elektrilisest valgustusest on koopa alumised nišid ilma täiendava valgusallikata halvasti nähtavad. Suvel võtke kaasa kerge jope: koopas on alati jahe, isegi kuumal ajal.
Alustage peamisest vaatamisväärsusest – maa-alusest koobaskirikust (Yeraltı Kilisesi). Laskuge trepist alla ja vaadake kiviseinte ja võlvkaare jäänuseid. Pöörake tähelepanu alumistele niššidele – just seal on detailid kõige paremini säilinud, kuid need vajavad lisavalgustust. Koopa põhja pool saab vaadata osaliselt säilinud veepaake. Ärge kiirustage: koobas on väike, kuid selle atmosfääri mõistmiseks on vaja aega – siin on palvetanud palverändurid alates IV sajandist.
Pärast koopa külastamist tõuske üles mäetippu, kus asuvad Suure basiilika varemed. Kõndige vundamendi ümber, et hinnata ehitise algset ulatust – see on muljetavaldav isegi varemete kujul. Pildistage säilinud osa apsiidist Vahemere horisondi taustal. Seejärel vaadake üle „kupliga” kirikut selle ellipsoidse aatriumi ja Põhja-kirikuga. Objekti vahel on kiviteed; mäe ümberkäimiseks varuge vähemalt tund aega.
Kompleksi põhjalikuks vaatamiseks – koobaskirik, basiilika, „kuplikirik”, Põhjakirik, veereservuaarid ja jalutuskäik mäel – soovitame varuda 2–3 tundi. Tulge hommikul: Aya Teklas pole rahvahulki, kuid varased tunnid pakuvad parimat valgust fotode tegemiseks ja rahulikumat õhkkonda. Parimad hooajad on kevad (aprill–mai) ja sügis (oktoober–november): suvel on avatud varemete juures palav, kuigi koopas on alati jahe.